Tutvustavad ja selgitavad materjalid
Vibujahi ajalugu …
Varaseimad leiud, mis kinnitavad vibu kasutamist, pärinevad ~50 000 aastat tagasi Põhja-Aafrikast. Jää taandumisega Eestisse ja siia ümbrusesse ilmunud hõimude kasutuses oli vibu jahirelvana tähtsal kohal, selle kohta on säilinud kaljujooniseid näiteks Soomes ja Karjalas. Vanimad leiud vibude ja noolte kohta meie lähipiirkondadest ulatuvad ~ 10 000 aasta taha.”The Encyclopedia of Britannica” nimetab vibu ja noolt ühena kolmest tähtsamast leiutisest inimkonna ajaloos.Tulirelvade kasutususelevõtu järel vibude osakaal jahirelvana järk-järgult vähenes. Siiski on viimase 50 aasta jooksul huvi vibuga jahi vastu kogu maailmas taas jõudsalt tõusnud ning initsiatiiv sellise ajaloolise traditsiooni taastamiseks on olemas ka Eestis. Põhjusestest ja tagamaadest täpsemalt allpool.
… ja tänapäev
Kaasaegse ehk tänapäevase legaalse vibujahi pioneer või vibujahi „taasavastaja“ on olnud USA. Vibujahi elavnemise tõttu peeti juba 1934 aastal USA-s vajalikuks vibujahi kohta eraldi seadused ilmutada. Kui 1970-tel aastatel anti USA-s vibujahimeestele jahilubasid nende koguarvust ~ 8%, siis 1990. aastate lõpul oli see arv juba 21% ning sellest alates on vibujahilubade arv kasvanud 6-10% igal järgneval aastal. 2006. aasta seisuga oli USA-s 3,5 miljonit aktiivset vibujahimeest.USA-s on vibujaht lubatud kõigis 50-s osariigis. Vibujahi periood kestab osades osariikides 4 kuud, seevastu tulirelvaga jahi periood ainult 12 päeva. Samas lastakse tulirelvadega selle 12 päevaga rohkem loomi, kui vibudega 4 kuu jooksul. Hirvede küttimise puhul on vastavad numbrid USA-s 3 milj. ja 1 miljon.Väga suure vibujahimeeste osakaaluga on ka Austraalia, Uus-Meremaa, Aafrika ja ka näiteks Prantsusmaa.Meie lähiümbrusest näiteid otsides saab nimetada näiteks Soomet, kus on hetkel ~ 5000 aktiivset vibujahimeest ning nende arv kasvab iga aastaga. Jahimeeste koguarv Soomes on ~ 300 000. Ka Taanis, Lätis ja Leedus on vibujaht lubatud ning Rootsis on hetkel menetlemisel seaduseelnõu, mis legaliseeriks vibujahi.Miks siis ikkagi vibujaht üle maailma järjest rohkem pooldajaid leiab, kuigi vibuga on kordi keerulisem looma tabada, kui kaasaegsete optikaga tulirelvadega?
› Õnnestunud vibujaht pakub piisavalt paljudele (samas mitte kõigile) jahimeestele suurema elamuse kui moodsa tulirelvaga. Kuigi õnnestunud vibujahi tarvis tuleb mitu korda enam aega kulutada ja vaeva näha, on tulemus reeglina seda kuhjaga väärt. Seda kinnitab ka muu maailma statistika. Enamik uusi vibujahimehi tuleb olemasolevatest jahiseltsidest ja nende jahimeeste hulgast, kellel on enamasti vähemalt 12 aastane tulirelvaga jahipidamise kogemus ja kes on selle ajaga jõudnud kindlasti hulga ulukeid küttida.
› Jahimehi on erinevaid. Mõnele meeldib rohkem looduses viibida, loomade käitumist tundma õppida, neile võimalikult lähedale hiilida ja vahel ka õnnestunud lask teha. Arvatavasti on olemas ka neid, kelle meeldib võimalikult vähese vaevaga pikalt distantsilt ilus ja uhke loom lasta. Viimaste hulka vibujahimehed kindlasti kuuluda ei saa, sest vibuga pole see lihtsalt võimalik.
› Vibujaht pakubki suuremat enda proovilepaneku võimalust, sest tavaliselt jäävad vibujahis laskekaugused 20-30 m piiridesse, kaugemalt reeglina ei lasta. Loomale nii lähedale pääsemiseks peab olema palju kannatust. See eeldab väga head looduse ja loomade tundmist ning ka väga head vibu ja lasketehnika valdamist.• Üle maailma on mitmete riikide valitsused ja jahiorganisatsioonid aru saanud, et vibujahimehed on (nn. jahiturismi mõttes) tänuväärsed kliendid, kes kulutavad jahile (näiteks 1 looma tabamisele) mitu korda enam aega ja samal ajal tarbivad selle võrra rohkem ka antud piirkonna muid teenuseid. Vibujahile on hakatud mitmel pool tegema erinevaid soodustusi (USA näide eespool).
› Riigid, kus vibujaht on legaliseeritud ning selle kohta andmeid kogutud ja statistikat peetud, on aru saanud, et negatiivse tooniga linnalegendid vibujahi kohta ei pea paika. Levinud müüdid vibujahiga kaasnevast salaküttimise kasvust, vibuga massiliselt haavatud loomadest, noolest põhjustatud looma pikast ja rohkest valust, võimalike haavade pikaajalisest paranemisest, vibujahi ohtlikkusest jne ongi ainult müüdid. Üldjuhul näitab statistika hoopis vastupidist. Taanis tehtud statistika põhjal on vibujahil loomade haavamisi vaid 5,6 % laskude koguarvust. Kes soovib statistikaga lähemalt tutvuda, saab seda teha siin.
› Kuna vibujaht on vaikne ja teisi võimalikult vähe häiriv (müra praktiliselt puudub, jahti peetakse reeglina üksi), ohutu (noole lennukaugus on väike, pikki distantse ei lasta), siis on paljud eramaade omanikud mujal maailmas asunud eelistama just vibujahimehi.Osade nimetatud põhjuste ja selgituste üle saab hea tahtmise korral kindlasti vaielda ja osade kohta võib öelda, et „maitse asi“ jne. Meil pole aga põhjust kahelda pikemate kaasaegse vibujahi traditsioonidega riikide kogemustes ja statistikas või arvata, et Eesti loomad või jahimehed erineks oluliselt mujal maailmas elavatest.