Sissejuhatuseks 2007 aasta lõpus külastas Soome tuntud vibujahimees Juha Kylma Austraaliat, kus ta koos sõpradega jahti pidas. Lahkelt oli ta nõus oma jahikogemust jagama ka Mägilastega.
Autorist – Juha Kylmä on Mägilaste tugiisik EBA-s (Euroopa Vibujahi Assotsatsioonis) ning külastas 2007 aasta augustis ka Eestit, kus viis läbi esimese vibujahimeeste IPEB koolituse.
Ta oli kuni aastani 2007 Soome Vibujahimeeste Liidu president, hetkel kuulub Euroopa Bowhuntingu Assotsatsiooni juhatusse sekretärina ning on CIC Vibujahi ekspert. Tema sulest on ilmunud rohkelt vibujahi artikleid ja lugusid, mis on avaldatud paljudes ajakirjades ja kajastatud telekanalites. Tema kogemused vibujahist ning selle propageerimisest ulatuvad üle kogu maailma. Ta on vibujahti pidanud Aafrikas, Austraalias, Uus-Meremaal, Euroopas, Kanadas ning mitmetes USA osariikides nagu Missouri, Alaska, Florida, California.
Taas on meil võimalus temaga Eestis kohtuda 15-16. märtsil Kajamaal, kus toimub järjekordne vibujahimeeste koolitus.
Seniks aga mõnusat ja põnevat lugemist Juha Kylma sulest!
Jah, olen tagasi kodus. Eile oli esimene tööpäev, kuid täna olen veidi tõbine – palavikus. Niisiis jäin koju ja otsustasin teile kirjutada.
Tõepoolest, ma murdsin ja lõhkusin peaaegu kõik oma nooled! Teile meeldiks Austraalias!!! Sellel suurel maal/kontinendil on 21 miljonit elanikku ja 23 miljonit SIGA! Sigadel võib olla 10 põrsast kaks korda aastas ning nad saavad sigimisvõimeliseks juba kuuekuuselt. Seal on ka metsikuid veiseid = suuri pulle. Brumbyd (metsikud hobused), kaamelid, dingod jt. on samuti kahjurid – küttimispiiranguid pole 🙂 Seal leidub samuti punahirvi, rusasid, kabehirvi, aksishirvi – need on vaid mõned… Hirve eest tuleb tavaliselt tasuda väike trofeetasu.
Kõigepealt küttisime Uus-Kaledoonias (Sydneyst kolmetunnise lennu kaugusel) rusasid. Nädala jooksul jälitasime iga päev rusade salku, kuid suuri isahirvi, keda jahtima olime tulnud, oli raske tabada. Meil polnud kuhugi varjuda, tuli üksnes märgata ja jälitada. Ma oleksin võinud paaril korral emahirve või noort isahirve lasta, kuid ei tahtnud. Manu ja Asko tapsid kumbki emahirve. Nad said ka palju kalkuneid ja sigu, mõned lasime toiduks. Kuigi meil ei õnnestunud suurt isahirve lasta, nautisime siiski kõik jahti. Me õppisime palju, kuna nägime iga päev sadu hirvi ja kümneid toredaid isahirvi ning meil avanes iga päev võimalus nende jälitamiseks. Asja tegi keeruliseks see, et sind jälgis nii palju silmapaare (emahirved ja noorloomad), tuul muutis pidevalt suunda ning loomad ei kasuta liiga sageli samu radu – nii et nende olevuste käike on võimatu ette arvata. Ühel päeval jälitasin rusat ning nägin läheduses kõndimas metssea põrsast. Sirutasin oma videokaamera järele. Väikese puutüve taga seistes ja põrsast filmides tundsin midagi ning vaatasin alla. Üks palju suurem siga nuuskis mu saapaid ja teine seisis mu selja taga. Jah, ma tean, et see kõlab nagu muinasjutt, kuid mul on see tegelikult videosse võetud! Oleksin võinud talle noolega pihta saada – ja seda ilma vibu kasutamata. Pärast seda ei hoolinud ma enam sellest, kui varitsus ebaõnnestus.
Igatahes oli hirvejaht ainult soojendus tegelikuks sõjaks Cape Yorkis.
Kahe jahi vahel puhkasime kolm ööd Cairnsis. Seejärel sõitsime umbes 8 tundi Cape Yorki keskpiirkonda. Peatusime maalähedases hoones, mis oleks olnud sobilik kauboile, ainult et sealt puudusid hobused – kogu elamine koosnes katusest ja moskiitovõrgust. Kuid see-eest saime käia duši all (vett soojendasime lahtisel tulel) ning meie veeklosetis elasid konnad. Generaatori abil saime hoida toitu kaasaskantavas külmikus. Esimesed 3 päeva jagasime laagrit poole tosina kauboi ja nende Uus-Meremaa maoorist kokaga. See oli vast lõbus! Oli tore neid õhtuti kuulata. Nad ei sõida enam hobustega, vaid krossirataste ja väikeste helikopteritega. Kogu regiooni pindala oli 1,4 miljonit aakrit ning meie küttimispiirkond moodustas sellest ainult ühe väikese nurga. Kauboid näevad ikka veel välja nagu päris kauboid – teksad, kaabud, pori, kõnemaneer jne.
Esimesele hommikul alustasime jahiga kell 7.00 ja selleks ajaks kui kell sai 9.00, olin tapnud oma esimese trofeeklassi kuldi. Üks lask 37 jardilt (~ 34 m, 1 jard = 0.91 m). Siga oli üksi, sõi soos veetaimi. Varjumisvõimaluse puudumise tõttu ei saanud ma lähemale minna, nii et pidin laskma üsna kaugelt. Ta suri seal, kus sõi. Lasin teejuhil suure sea välja tuua (kuna vees olid mõned magevee krokodillid) 😉 Umbes 30 minuti pärast lasi Manu sea ning enne lõunapausi lasi ka Asko oma esimese sea – kõik ainult märkamise ja jälitamise teel!
Esimesel päeval küttisime kõik koos. Järgmisel päeval küttisin mina koos Askoga sigu. Läksime pooleldi kuivanud oja mööda ning kõndisime väga aeglaselt, et märgata magavaid või end vees jahutavaid sigu. Manu ja teejuht Mick Baker (Trophy Bowhunters Australia) küttisid samal ajal suurt hirvepulli. Pullide jaoks oli meil igaks juhuks kaasas vintpüss (kuid seda ei läinud kordagi vaja). Mõnikord nad ründavad kütti. Mickil oli selline rünnak videosse võetud. Ta lasi üht suurt pulli ning tohutu loom pöördus ja ründas. Kütt jooksis puu taha ning näitas siis ennast, hüpates seejärel teisele poole puud ja valmistudes taas laskma. See oli tõepoolest ohtlik ning nägi välja nagu härjavõitlus!
Manut ründas kord suur (haavatud) kult. Ta püüdis teist noolt valmis panna, kuid see ei õnnestunud ning ta pidi vibu maha viskama ja jooksu pistma. Kult sai ta mõne sekundi pärast kätte ja püüdis hammastega napsates Manut pikali suruda. Manu jõudis suure sipelgapesa ja puu vahele. Pärast lühikest rüselust kuldiga õnnestus tal puu otsa ronida ning Asko lasi eluka pihta teise noole. Manu tuli puu otsast alla, haaras oma Bowtechi ning lasi kolmanda noole. Tema jalad ja käed said küll veidi vigastada, kuid õnneks polnud see midagi tõsist ning ta ütles, et saab armide üle hiljem uhkust tunda!
Kui Asko ja mina tagasi laagrisse jõudsime, ei olnud Manu & Mick veel tagasi. Kui nad mõne tunni jooksul välja ei ilmunud, siis teadsime, et Manu on pulli lasknud ning neil kulub aega selle nülgimiseks.
Lõpuks jõudsid nad tagasi ning Manu kandis uhkelt suure pulli koljut! Laagris võitles varaan (James) (suure) maoorinaisega. 5-jala (1.5 m, 1 jalg = 0,3 m) pikkune varaan tahtis süüa ning surus enda laagrikööki. James oli üpris agressiivne, puhises valjult ja püüdis naist ja meid oma pika sabaga lüüa.
Järgmisel päeval küttisime Manuga kulte. Asko ja Mick läksid pulle jahtima. Kell 2 pärastlõunal kohtusime põõsastikus ning saime teada, et Asko oli juba tapnud oma pulli ja viis siga!!! Neist kolm esimest lasi ta ühest ja samast söömisega ametis olnud salgast. Tema Hoyt oli väga vaikne ja kuldid ei vingatanudki, vaid kukkusid lihtsalt maha. Seetõttu ei saanud teised sead toimuvast midagi aru. Järgmised kaks lasi ta samuti ühest ja samast salgast. Ma märkasin veeloigus kaht musta kihvakandjat. Nad olid sügaval vees ning kaevasid põhjamudas. Hiilisin 36 jardi kaugusele ja lennutasin noole mulle lähemaloleva pihta. Mõlemad pistsid jooksu, kuid kuivale maale jõudes pihtasaanu suri. Teine kult jäi kõheldes seisma. Tegelikult heitis ta põõsa alla pikali. Hiilisin lähemale ning ta tõusis püsti. Lasin noole esijala ülaossa. Kult kukkus maha, kuid tõusis uuesti üles, jooksis 30 jardi ning seejärel ei liigutanud enam. Kaks suurt siga vähem kui kahe minutiga. Laskekaugused on maakera kuklapoolel (ehk siis Austraalias) üsna suured, kuna seal pole eriti midagi, mis pakuks kütile varju ega varitsuskohta. See on hea koht jälitamise harjutamiseks – ja seda mitu korda päevas! Enamasti ei olnud jälitus edukas, kuid me saime siiski küllalt suure jahisaagi. Ahjaa, ühel korral sain lasta päris lühikese maa tagant – see oli minu suurim kult. Mick ja mina küttisime parajasti pulle ning ta Mick nägi tohutut kulti veest väljumas. Ta tahtis, et mina siga laseks, kuna see oli nii suur! Hiilisin allatuult lähemale. Siga kadus kõrgesse rohtu. Viimati nägin teda sipelgapesa taga. Otsisime ja otsisime, kuid ei leidnud midagi. Mick sosistas:”ta on ilmselt pikali”. Liikusin vaikselt sipelgapesast 10 jardi kaugusele – ikka ei midagi.
Mick palus mul vibu pingule tõmmata ja valmis olla. Ta viskas kuivanud oksa rohtu, kuid midagi ei juhtunud. Ka mõned maha visatud kivid ei andnud paremat tulemust. Lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui hiilida sipelgapesa juurde. Vaid 4 jardi kaugusel pesakuhila taga paistis rohust suur must kõrv, ei midagi muud. Oma Swarovskiga võisin aimata, mis asendis elukas lebab. Isegi norskamist oli kuulda! Tõstsin ettevaatlikult vibu ja sihtisin noole sinna, kus arvasin „mootoriruumi” olevat. Nool tabas tugevalt ja kult tormas pikast rohust välja, jooksis vähem kui 40 jardi ja kukkus maha. “4 jardi kuldil” olid kõigi minu jahisaagiks langenud kultide kihvadest kõige suuremad kihvad!
Järgmisel päeval küttisin koos Mickiga pulle. Ma varitsesin küll mitmel korral, kuid ebaõnnestusin alati. Kõigepealt pöördus tuul, järgmisel korral märkas pull mind, seejärel varjas noor pull minu sihikul oleva pulli elutähtsad punktid, jne… Lõpuks jälitasime väikest karja, kus oli pulle, lehmi ja vasikaid. Märkasin üht noort pulli. Ta oli üksi ja lonkas oma vasakut tagajalga. Mick sosistas: “proovi teda lasta”! Nii ma siis asusingi lähemale hiilima, Mick jäi oma kohale. Ta jättis ennast nimelt nähtavale, et pull mind ei märkaks. Jõudsin 38 jardi kaugusele ja minu Bohning Blazer labadega 100 grammine Montec nool läbistas tema rinnakorvi. Üllataval kombel kukkus ta kohe maha, kuigi liigutas veel mõnda aega. Olime tapnud 30 suuremat siga, kaks kitse, 5 pulli ja kalkuni, kuid ma polnud veel lasknud oodatud HIIGELPULLI. Olime mõnda aeg-ajalt näinud, nad nägid välja nagu piisonid. Viimase jahipäeva hommik oli päikeseline (mis pole muidugi üllatav!) ja oli taas minu kord suuri pulle jahtida. Märkasime karja hulgas paari sobivat pulli, kuid nii paljude silmapaaride valvsa pilgu all ei õnnestunud meil piisavalt lähedale liikuda. Suundusime suure soo või õigemini rohtukasvanud kaldaga väikese järve poole. Kaugelt silmasime kahte väikest karja ja 3 korralikku pulli. Hiilisime ligi ning istusime ootama, millal suurem salk jooma tuleb. Kuulsime kaugemalt möiret. Uurisin järve vastaskallast. Ma nägin kahte korralikku pulli ja mõnda lehma vee äärde tulemas. Ning kaugemal oligi hiigelpull – suurim, keda olen eales näinud. Tal oli helepruun kitsaste põikitriipudega nahk, suur pea ja suured kaarjad sarved. ”Püüame allatuult lähemale hiilida”, sosistasin ma Mickile. Ta nõustus ning me asusime teele. Hiiglane oli aga liiga kaugel, seega otsustasime katsuda õnne ülejäänud kahe suure pulliga. Minu valituks osutus peaaegu musta nahaga ja laiade sarvedega pull. Pääsesin isegi 45 jardi kaugusele, kuid laskenurk polnud sobiv ning pidin vibunööri lõdvemaks laskma. Pullid hakkasid eemale liikuma. Nad ei teadnud minu lähedalolekust ning seega järgnesin neile aeglaselt. Nägin teisi metsveiseid vasakult lähenemas, see ei tõotanud head. Kuid õnneks keskendusid loomad söömisele ja joomisele. Hiilisin edasi. Noor pull märkas liikumist ja hakkas mind jõllitama. Krõmpsutas heina ja muudkui jõllitas. Olin sunnitud peatuma, kusjuures positsioon oli halb, kuna mul polnud mingisugust katet. Õnneks kandsin 3D kaitseülikonda. Mõne minuti vältel ei pööranud ta minult pilku.
Selg oli lausa põletavalt valus, kuid ma ei saanud liigutada. Pull haaras küll uue heinasuutäie järele, kuid järgmisele hetkel jätkas mulle otsa vahtimist. Mul õnnestus astuda kaks sammu. Niimoodi kestis see pikka aega ning lõpuks ei hoolinud ta minust enam ja astus eemale. Järgmised 20 jardi läksid lihtsalt, kuni hetkeni, mil noor lehm oma suurte silmade pilgu minusse puuris. Taas sama masendav sundasend ja valutavad lihased. Lehm ei suutnud otsustada, kas ma kujutan ohtu või mitte, niisiis astus ta aeglaselt eemale. Õnneks ei teinud suured pullid sellest välja. Lõpuks jäi minu ja kahe pulli vahele suur sipelgapesa. Lähemale hiilides nägin, et ka hiigelpull nihkus süües lähemale. Jälitamine oli kestnud peaaegu pool tundi ning ma ei teadnud, mida mõelda. Võib-olla oli lõpuks kätte jõudnud minu kord võita … Kaks pulli olid sipelgapesast vasakul ja hiigelpull paremal pool, 20 jardi kaugemal. Ma pidin neid kõiki jälgima ning vältima nende pilku – tuul oli jätkuvalt soodne. Lõpuks jõudsin sipelgapesa taha! Kontrollisin kahe pulli kaugust – 50 jardi (45.7 m). Ma oleksin võinud sihtida musta, kuid miski pani mind kõhklema ja otsustasin riskida ning oodata triibulist „piisonit”. Ta liikus kenasti edasi ja oli varsti samuti 50 jardi kaugusel. Ta pöördus küljega minu poole ja tema pea jäi paari väiksema puu varju. Ma seadsin oma vibu Hoyt Cybertec (77 naela = 35 kg ) valmis ja ootasin, kuni ta oma esijala nähtavale tõi, sihtisin jala ülaosa ja lasin noole lendu. Nägin, kuidas nool tungis sügavale, kuni 2″ Blazer sulgedeni. Tohutu suur pull traavis 5 sekundit ringiratast ja kukkus maha. Ma ei suutnud oma silmi uskuda – tohutu olevus langes nii kiiresti! Peagi astus Mick laia naeratusega näol minu poole. Ta oli jälitamist eemalt filminud. Suur pull kaalus rohkem kui 1600 naela (726 kg)! Milline suurepärane lõpp heale jahiretkele Vaikse ookeani lõunaosas – maakera kuklapoolel.
Niisiis lasksime me 3 vibuküti kohta 39 looma. Mul oli ka teine põhjus õnnelik olla – ma ei haavanud ühtegi neist. Ma oleksin võinud lasta veel pool tosinat olevust, kui oleksin rohkem riskinud, kuid ma otsustasin lasta ainult siis, kui olin tabamises kindel. Vahemaad olid küll suured, kuid ma tunnen oma vibu ja olin teinud vajaliku kodutöö ning loomad ja nende elutähtsad punktid olid suured. Seega usun, et tavapärasest pikem vahemaa ei seganud. Mõnes teises kohas oleksin lasknud 20-25 jardi pealt. Kodus harjutan 5-70 jardi kauguselt. Pikema vahemaa kõrval on tavaline 20 jardi (18.3 m) tühiasi.
Mis te arvate sellisest jahist?